Antud ajaveebi sisuks saab pigem praktiliste kaasuste analüüs kui raamatutest teoreetiliste mõttekäikude tsiteerimine (vähemalt kuni õppejõudude poolt tehtud täpsustavate juhtnööride saamiseni). Alustuseks käsitlen konkreetset juhtumit oma igapäevatööst. Enne analüüsi esitan faktid ja materjalid.
Faktid
Laupäeval (27.10) toimus Tartus kohaliku korvpalliklubi TÜ Rocki ja lätlaste Valmiera vaheline Balti liiga mäng, mille eestlased võitsid numbritega 83:69. Pühapäeval tegime toimetuses Eesti Päevalehe vahel ilmuvat Spordilehte ja nimetatud mängust plaanisime teha väikest, umbes 1000-tähemärgilist uudisnuppu. Et saada mängukirjelduse juurde (televisioon kandis mängu üle) ka pallurite endi arvamusi, üritas reporter Gunnar Leheste Rocki pallureid telefoni teel tabada. Kuid treener Üllar Kerde ja mänedžer Meelis Pastaku telefonid jäid tummaks, Gert Kullamäe ja Tanel Tein teatasid, et neil ei ole kommentaaride jagamiseks aega. Rocki keskmängija Vallo Allingu sõnas aga, et treener keelas mängijatel ajakirjanikega suhtlemise ära, kuna mitte ühtegi ajakirjanikku ei ilmunud mängujärgsele pressikonverentsile. Viimane teade tekitas meie toimetuses elevust.
Otsustasime ühiselt, et mina kirjutan mängunupu asemel Spordilehte repliigi, kus ütlen välja meie seisukoha.
Kerde vaikiv ajastu Tartu Ülikool/Rockis (EPL, 29.10.07)
Nagu lugeda võite, muutusid lugejad kommentaariumis selle arvamusloo peale väga tigedaks. Järgmiseks päeval sain TÜ akadeemilise spordiklubi juhatuse liikmelt Harry Lembergilt maili, kus täpsustas, et tegelikult olid ka Kalevi korvpallurid pressikonverentsile kutsutud, kuid neil pole kohustust sinna tulla. Ühtlasi lubas ta "Kerdega rääkida". Mina omakorda palusin, et ehk Kerde kirjutab omapoolse vastulause minu artiklile. Kirjutamise asemel otsustas Kerde mulle helistada. Ja kui esimesed kümme minuti jooksul oli ta õige emotsionaalne, siis järgmise veerandtunni jooksul jõudsime juhtunut lahata. Leppisime kokku, et mina kirjutan treeneri jutu põhjal vastulause (ehk natuke veider, ühesõnaga kirjutasin iseendale vastulauset). See ilmus teisipäevases Päevalehes.
Mängijail on õigus paarile puhkepäevale kuus (EPL, 30.10.07)
Nüüd on ülevaade konflikti olemusest antud. Kahjuks lubasin omaalgatuslikult Kerdele, et lasen tal ta vasturepliigi enne ilmumist üle vaadata. Seetõttu otsustas ta välja võtta väga palju emotsioonide najal üle huulte tulnud asju, mis oleksid valgustanud natuke tagamaid ja tähelepanu tõmmanud tegelikele probleemidele. Siin lehel tahaksin neist siiski rääkida.
Alustame algusest. Pean tunnistama, et suurt hulk vihaseid kommentaatoreid pani mu mõtlema, kas järsku ei ole neil õigus. Võibolla oleks tõesti pidanud kohal olema mängujärgsel pressikonverentsil või vastasel korral lihtsalt vaikima.
Tegelikult oli meil pühapäeval kolm varianti: kirjutada repliik, teha mänguülevaade televisioonis nähtu ja ETV kommentaaride põhjal ja/või üritada meediakeelust hoolimata kellegi kommentaare saada (selle tee valisid SL Õhtuleht ja Postimees) või panna Rocki võit piltuudisena.
Takkajärgi on mul hea meel, et valisime esimese variandi, vastasel juhul oleks probleemidest ja kitsaskohtadest rääkimata jäänud.
Niisiis...
Kas ajakirjanik peab olema mängul ja mängujärgsel pressikonverentsil?
Minu seisukoht on, et 99% juhtudest oleks see parim variant. Vaid kui lehe trükkimineku deadline sunnib takka ja võistlusareenil ei saa millegipärast lugu valmis kirjutada, on mõnikord õigem jälgida võistlust telest/netist ja võtta telefoni teel kommentaarid (muidu ei pruugi lihtsalt lõppskoorigi lehte sisse saada).
Kuid tuleb arvestada ka teisi tegureid. Antud juhul olime planeerinud korvpalliloole väga väikese mahu ja leidsime, et nii väike maht ei õigusta Tallinnast Tartusse sõitmise kulutusi nii raha kui inimressursi osas (antud pühapäeval töötasime väga väikeste jõududega). Nagu näha talitasid samamoodi ka teised väljaanded.
Üks mahatõmmatud lause Kerde vasturepliigist oli: olgem ausad ega ajakirjanikud Tartus eriti ei käi. Ühest küljest võib siit välja lugeda, et treener on ikkagi natuke solvunud, et pealinna klubi Balti liiga põhihooaja mängudel on A) käidud rohkem kohal B) antud pikemad ülevaated.
Ja tõsi ta on, et ideaalses maailmas ei tohiks olla mängu toimumiskoht mingiks lisakriteeriumiks. Kahjuks tegelikkuses on see oluline, kas mäng toimub Tallinnas või Tartus, kuhu inimest saates kaob ta toimetusest ju terveks päevaks. Inimeste ja töökäte nappus on minu meelest tõsine probleem pea igas (vähemalt trükimeedia) sporditoimetuses.
Eks päevalehed peavad mõtlema, kuidas asja parandada. Näiteks meie toimetus on pikemat aega üritanud leida inimest Tartust, kes meile poole kohaga kaastöid teeks.
Samas on käitumine "kui te pressikonverentsile ei tule, siis kommentaare ei saa" ehk pisut liiga ultimatiivne. Ka kahtlen natuke Kerde väites, et kõigile ajakirjanikele on Rocki mängureeglid teatatud. Uurides enda ja teiste lehtede korvpalliajakirjanikelt, tuli see ka neile üllatusena. Teada oli, et mängu järel toimub pressikonverents, mitte et mängijatel on soovitatud telefonikõnedele vastata. Meie toimetust ei pahandanud mitte see, et telefonile ei vastatud (tõepoolest, ka sportlastel on õigus oma eraelule), vaid see, et treener oli selle tegelikult ära keelanud kättemaksuks, et ajakirjanikud ei tulnud mängule. See meenutab natuke väljapressimist.
Kuidas siis suhestuvad sportlased ja ajakirjanikud? Ideelmaailmas võiksid nad olla võrdväärsed kolleegid. Tegemist on sümbioosiga - ajakirjanikud vajavad sportlasi, et neil oleks midagi kirjutada, sportlased aga meediat, et ala populariseerida ja sponsoreid ligi meelitada (see on üldskeem, tegelikult kohalikud staarmängijad ei tunneta meedia vajalikkust).
Üldiselt on toiduahel järgmine: sportlane lipitseb sponsorite ees, sponsorid lipitsevad ajakirjanike ees, ajakirjanikud lipitsevad sportlaste ees.
Nagu mainitud on reaalmaailmas olemas staarid, kes peavad ajakirjanikke tüütuteks tõukudeks ja samas siiski ka nurgaalade tegijad (või lihtsalt tasemelt nõrgemad klubid või noorte- või rahvaspordiga tegelejad), kes iga hinna eest üritavad ajakirjanikule pugeda, et lehte pääseda.
Kuna korvpall kuulub Eestis koos kergejõustiku, jalgpalli, suusatamise, motospordi ja ehk ka võrkpalliga nn suurte alade hulka, siis tundub, et kohati on sportlased natukene ära hellitatud.
Kui ma oma repliigis mainisin saalihokit, siis ma ei tahtnud sellega viidata, et olin samal ajal saalihoki mängul. Pigem tahtsin näidata, et on alasid, mida peaaegu mitte kunagi ei tule ükski ajakirjanik vaatama.
Igasuguse profiliiga ärimudeli juurde kuulub hea läbisaamine meediaga, teisiti see lihtsalt ei toimi.
Seega on elementaarne, et ajakirjanikele luuakse korralikud töötingimused. Ideaalses maailmas on lehe toimetuses piisavalt inimesi, et alati oleks tippklubide mängul keegi kohal. Samas on ideaalses maailmas tippklubidel pressiesindajad, kes saadavad mängijate kommentaarid pressilisti või on telefoni teel kättesaadavad.
Paraku elame me Eestis, mis on esialgu ideaalsest maailmast kaugel. On otsitud ja leitud vahendeid, kuidas süsteemi meie oludes toimima panna ja näiteks välismängude puhul ei ole reeglina lihtsalt mingit muud võimalust, kui kasutada telefoni.
Kuid liiga palju oleneb endiselt isiklikest suhetest. Kerde tunnistas, et oli pühapäeval onu 80-ndal juubelil, katsudes natukenegi puhata närve. Arvestades, et Rockil on selliseid puhkepäevi 2-3 kuus (!), on igati arusaadav, kui treener sel päeval ei soovi ajakirjanikega vestelda. Samas tunnistas Kerde, et põhjus, miks ta telefoni vastu ei võtnud, oli see, et helistati talle tundmatult numbrilt. Kui helistanud oleks Päevalehe korvpalliekspert Andrus Nilk, oleks ta tõenäoliselt vastanud. Minu arust on selline selektiivsus kuidagi juhuslik ja (parema sõna puudumisel) ebaprofessionaalne. Toon näite ajakirjaniku vabast päevast. Oletagem, et ta avastab juhuslikult internetis surfates uudise mõne Eesti sportlase kohta. Kas see on professionaalne, kui ta enne toimetuse teavitamist kaalub, kas see inimene on tema jaoks sümpaatne. A la "tema on keegi umbkeelne venelane, nagunii näevad seda uudist ise ka või kirjutame siis juba homme, kui ise tööle lähen...". Jään enda juurde: selline eelisamine on ebaprofessionaalne (mõlemat pidi) ja viib allikasõltuvuseni.
Pressikonverentsidest ja välistrepil töötamisest
Mis puudutab pressikonveretse, siis Rock on alustanud igati kiiduväärt tava, et pärast mänge pressikonverents ka korraldatakse. Ent nagu öeldud, Eesti liigas ei ole vastsmeeskonnale seal osalemine kohustuslik. Seega muutub see pigem ajakirjaniku üle irvitamiseks - tema peab laveerima kahe meeskonna vahel nagu kaamel heinakuhjade vahel. Loodan, et siin võetakse midagi ette, vastasel juhul pressikonverents ei abista ajakirjanikke, vaid takistab. Praegusel juhul toimib Kalev/Cramo mudel paremini: peaaegu kohe pärast mängu räägib treener ajakirjanikega platsi ääres, palve peale kutsutakse peale duši all käimist kohale ka huvipakkuv mängija.
Klubidelt ootaks ka, et pärast pressikonverentsi oleks loodud ajakirjanikele töötingimused. See ei ole ülepakutud soov: kui ajakirjanik peab pärast mängu sõitma toimetusse lugu kirjutama, siis röövib see ju talt väärtuslikke minuteid. Tunniajane kirjutamisaeg võib kahaneda poole lühemaks, seega A) kvaliteet langeb (ei jõua piisavalt kommentaare võtta, analüüsida, fakte kontrollida) B) ajanappust aimates planeerivad toimetused lood vastavalt väiksemaks või jäetakse sootuks ära. Nii et kirjutamiskoht ja internet (loo saatmiseks) on elementaarne, mida võiks ajakirjanikule pakkuda.
Praegusel juhul ei saa aga mitte kummagi peale kindel olla. Isiklikest kogemustest mäletan, kuidas Saku Suurhallis tuled ära kustutati ja mind välja visati. Pidin toona siis välistrepil, läptop põlvedel, artikli lõpetama. Tehtav, aga ebameeldiv.
Kokkuvõte: arenguruumi on mõlemal osapoolel
Seega tänu minu võibolla natuke liiga tulisele reageerimisele on üles kerkinud mitmed sportlaste ja meedia vahelise suhtlemise kitsaskohad. Õppida on mõlemal osapoolel. Ajakirjanikud peaksid kahtlemata rohkem käima toimetusest väljas (tsiteerides meediateadlast Tiit Hennostet: kahtlemata on kõige paremaks allikaks reporter ise!) ja ka kaugemal kui pealinn. Alati ei saa loota telefonidele või vähemalt tuleb hankida eelnev kokkulepe.
Sportlased peaksid ajakirjanikes nägema aga oma kaastöötajaid, mitte tüütut nuhtlust. Ehkki mitte otseselt ja mitte lühiajaliselt, aga siiski sõltub ju meediast sportlaste teenistus. Ja aetakse ühist asja, ehkki kui Kerde sõnadega väljendades, siis "ajakirjanike käes on pliiats, korvpalluritel pall".
Meedia boikoteerimine ei ole vahend, millega endast rohkem kirjutama pannakse. Pigem on selleks kvaliteetne mäng, mida usun, et nii Rock kui Kalev publikule (ja meediale) tänavu pakkuma hakkavad.
Klubi ja liiga ajutrust võiks aga senisest rohkem mõelda, kuidas teha paremini meediaga koostööd. Lisaks töötingimustele, on väga oluline, mis kell ja mis päeval mängud aset leiavad. Tööpäevadel tuleb leida kompromiss ajakirjanike ja pealtvaatajate huvidega: meediale sobiks võimalikult varane algusaeg, kuid kui mäng panna 8-17 tööl käivate inimeste tööajale, jääb jälle saal tühjaks.
Lõpetuseks pärl Kerdelt
Mis puudutab minu edasist läbisaamist Rocki peatreener Üllar Kerdega, siis loodan, et vahejuhtum sellele oma jälge ei jäta. Kerde ise ütles, et tema solvunud ei ole ja ka mina (ehkki jään enda seisukohale kindlaks) mõistan tema käitumist ja teatud mõttes tunnen kaasa tema olukorrale, kus tõesti tuleb väga palju ajakirjanikega suhelda.
Pean avameelselt tunnistama, et Kerde näol on minu jaoks tegemist ühe sümpaatseima korvpallitreeneriga, kuna ta on intelligentne, emotsionaalne, inimlik ja jutukas. Omadused, mis teevad allikast ajakirjaniku maiuspala.
Esmaspäevasest telefonikõnest, kus emotsionaalne Kerde esitas palju veidi naljakaid ja küsitavaid väiteid ("Nüüd peame lootma, et Balti liiga meile pressikonverentsi ärajäämise eest trahvi ei tee!" või "Meil on juba teisipäeval ees väga raske mäng - Rapla Kraft/Mööbliga" ehk tegemist on Eesti meistriliiga punase laternaga, keda võideti 42 punktiga) valisin välja ühe maiuspalaks (kahjuks noppis ta sellegi oma repliigist välja), mis täiesti irooniata sobib kirjeldama ehtkerdelikku segu tõest ja reaalsusest ning veab suunurgad ülesse:
Üldiselt usun, et suhtlen Eesti korvpallitreeneritest meediaga isegi ehk kõige rohkem. Nii et ajakirjanikud, kui teil enam millestki muust kirjutada ei ole, siis helistage mulle!
13 comments:
ära pidurda, vaid pane esimene artikkle juba ülesse
väga hea, Roosna, väga hea.
Aga võta endale siia Meediapeeglisse toimetaja, kes asja üle käib. Leidsin faktidest vea. Valmiera ei ole teps mitte Leedu klubi, vaid Läti.
Samuti jäi segaseks:
- kui hakkasid rääkima põhjustest, miks Kalev pressikale ei tulnud, siis kuidas see seostus antud analüüsiga (et oleks paslik lisada mingine viide sinna "repliigis kajastatud juhtum")
- lisaks võib meedia telgitaguste kaugele huvilisele jääda arusaamatuks toimetuse sisene töökorraldus ja -reeglid, need deadline'd ja tähemärgid ja piltuudised ja lugude planeerimised. Sest eks sellest ei räägita avalikult ju, millal kus toimetuses deadline, kes paneb rõhku piltuudisele jne...
Lisaks, väga raske on tekitada tõenäoliselt sul kommentaariumis diskussiooni, kui sa oled mõlema poole arvamust analüüsina adekvaatselt:P Noh, kommenteerijatel ei ole enam ju millestki kinni võtta....
Valmiera o näide minu olematust geograafiatundmisest. Parandatud. Toimetaja võid olla küll, kuna hetkel oled sa nagunii ju ainuke külaline :)))
Kalevi osas ei teki segadust, kui viidatud lingilood hoolikalt läbi lugeda.
Terminoloogiat võiks täpsemalt lahti kirjutada, aga teoreetiliselt on see tekst mõeldud ikkagi ju meediainimestele ja praktiliselt ma lihtsalt ei viitsi.
Aga nüüd ootaksin ikkagi diskussiooni: argumentidega varustatud rünnakut.
PS Sul on suur tõenäosus võita esimene auhind.
Minu arust pingutas Roosna sellega üle, et asja avalikustas. Miks oli vaja see repliik lehte panna? Võinuks ju tele põhajl loo valmis kirjutada ja pärast kossumeestega asjad ja mängureeglid selgeks rääkida.
Tervitades
Kuuno Pärnumaalt
Kindlasti oli vaja see repliik lehte panna. Et ajakirjanikele pähe ei istutaks, et me, lugejad, saaksime järgmine kord paremaid ülevaateid kossust.
Aga tagantjärele tarkusena oleks õige käitumine olnud järgmine:
- te oleksite pidanud sellest kossumängust läbi ussim***i kirjutama ikkagi artikli
- ja siis kõrvallehel avaldama selle sama vihase repliigi.
- teisipäevane vasturepliik oli omal kohal
- aga see teema ei oleks tohtinud jääda soiku, vaid terve nädala oleks te pidanud tulist rauda taguma. Nõudma paremaid töötingimusi, tooma võrdlusi, kuidas mujal maailmas asjad käivad jne
minu meediaalane küsimus oleks, et kui eetiline on blogis kirjutada asjadest, mis lehetekstist on autori poolt välja kriibitud? ma mõtlen Kerde tsitaate.
Jass
Keniaalne Märt, keniaalne!!!
Jesver, milline vahva päevik!
Olen ise väikestviisi spordihuviline ja tihti mõelnud selle üle, miks minu huvialadest niivõrd vähe kirjutatakse. Aga eks need raharattad vist ikka lõpuks asjad paika panevadki. Vaid olümpiapäevil saab põgusalt riigitelevisioonist vibulaskmist ja vettehüppeid vaadata, millest on sügavalt kahju.
Hea, et juhuslikult netis ringi vaadates sellise blogi leidsin. Saan ehk ka ennast nüüd lõpuks ajakirjaniku pükstesse torgata ja kaeda, kuidas need uudised küll köögipoolelt välja näevad. Meeldis ka pikk ja põhjalik kirjutis, mis pani mõtted peas kohe liikuma - ei ole tänapäeva kiirel ajastul kerge ei kirjatsural, ei tublil treenerilgi. Mõtlen siiski, kas on ilus avaldada mõtteid, mida korvpallitreener ise kärpimisväärseks pidas.
Ootan siit edaspidigi mõnusat mõtteainet ja lobedat lugemisvara. Jõudu edasiseks ja päikest!
Maret,
Järva-Jaanist
Tere taas. Olen nüüd vahepeal pikalt eemal olnud, et teie poolt püstitatud küsimustele mitte liiga uisapäsa vastata ehk - nagu kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi armastab öelda - puusalt tulistada.
Kuid...
tulles Mirxi poolt välja pakutud lahenduse juurde. Ma ei nõustu, et oleksime pidanud mängust ikkagi läbi .... kirjutama. Nimelt on teoreetikud juba ammu kinnitanud, et trükimeedia roll muutub. Märksa kiirem internetimeedia (ja ka televisioon, raadio) peaks inimestele pakkuma sportmängude kirjelduslikku poolt, trükimeedia aga sügavamat analüüsi ja kommentaare. Seda teavad kõik, aga vähesed veel julgevad nii teha.
Meie poolt planeeritud ruum (umbes 1000-1500 tähemärki) seda poleks nagunii võimaldanud. See on muidugi juba toimetusesisena vaidluspunkt, kas sellistel nupsakatel on suuremat mõtet. Kuid soovisime siiski ilusa esituse ära fikseerida. Aga hakata mängu tele põhjal ümber jutustama, võtta telele antud paar lausekillukest või panna mõni mängija treeneri keelust üle astuma ja pressida talt paar lausejuppi välja - sel pole ka mõtet.
Pigem oleks tulnud leida ka selle väikse nupu puhul mingi lisaväärtus: mängijate tervislik olukord, võiduvõti, joonisest kinni pidamine.
Kuna selleks olid meil võimalused võetud, kaotas see mäng ajalehe jaoks teatud mõttes oma väärtuse.
Kas oli eetiline kasutada neid tsitaate?
Hea küsimus. Ma ei ole praegugi päris kindel. Samas ajakirjanduse eetika (ja ülikoolis kuuldu)kohaselt oleksin võinud neid lauseid kasutada ka lehes. Nimelt Kerde TEADIS, et räägib ajakirjanikuga. Ma küsisin talt kohe üsna alguses, kas võin räägitu kirja panna. Ta lubas.
See, et ma saatsin kirja pandud repliigi talle üle vaatamiseks, tuli mu enda initsiatiivil. Pealegi puudus mul kohustus Kerde muudatusi ellu viia, kuna need ei puudutanud fakte, vaid tegu oli enesetsensuuriga. Kuna ma ei tahtnud treenerit rohkem ärritada ega halvas valguses näidata (mida algne emotsionaalne tekst oleks teinud), lasin trükki uue variandi.
Kui vestlus toimus koguaeg nö on-the-record. Tegemist on üsnagi keeruka eetikaküsimusega, millele suhtes ootan kõigi (eeskätt muidugi meediateadlaste Harro ja Laugu) arvamusi.
Selles samas Spordilehes olid pikad lood jalgpalli meistrivõistlustest, suusatamisest ja võrkpallist. Miks korvpalli Balti liiga mäng vääris siis ainult mingit "nupukest"?
Kerde kommentaar Tartu Ekspressile. https://postkast.epl.ee/exchweb/bin/redir.asp?URL=http://www.tartuekspress.ee/?page=7%26n=14%26id=110 Märt
Vastus Revsile:
nagu ikka on põhjuseid rohkem kui üks. Esiteks oli tegemist nn reamänguga. Võrkpalli puhul oli tegemist kõrgema tasemega (eurosarja mäng) ja olulisema mängufaasiga (play-off). Suusatamises oli tegemist aasta esimese MK-etapiga, mille eel olid ootused kõrgel. Ka jalgpalli kodune meistriliiga oli selleks hetkeks jõudnud üsna otsustavasse järku.
Teine põhjus on toimetuse sisene. Nimelt ei olnud sel päeval meie korvpallieksperti tööl. On üsna loomulik, et näiteks kui jalgpalli ja korvpalli uudisväärtused on võrdsed, siis kirjutab jalgpalli ekspert ikkagi pikemalt oma alast. Praktilises elus käib see nii. Kui sa natuke mõtled, siis näed, et see kehtib ka teistes eluvaldkondades.
Post a Comment