Palju on diskuteeritud selle üle, kas ajakirjaniku amet on olemuselt võrdväärne professioon võrreldes klassikliste ühiskonda teenivate elukutsetega (näiteks arst, jurist). On olemas teatud ühisosad (erialase hariduse pakkumine, katusorganisatsioonide olemasolu, ühiste eetikanormide tunnistamine). Kuid suurimaks erinevuseks on see, et ajakirjandus on seaduste poolt väga vähe reguleeritud. On olemas küll ringhäälinguseadus ja ajakirjandust osaliselt puudutavad seadused (andmekaitseseadus), kuid eriseadust ajakirjanduse reguleerimiseks ei ole (20. sajandi alguses tehti küll ettepanek ajakirjandusseaduse loomiseks, kuid see ei realiseerunud). Seega on ajakirjandus isereguleeruv valdkond, kus on ühiskonna silmis sotsiaalse tunnustuse võitmise osas on topelttähtsusega eetikanõuetest kinnipidamine. Minu seekordne postitus ei ole iseenesest mitte meediakriitiline artikkel vaid – pannes tähele armsate lugejate üllatavalt suurt kaasalöömislusti ja panustades interaktiivsuse ülimuslikkusele – ülesanne!
Kuna esimene postitus näitas, et kaasuselahendamine on lugejate südamed võitnud, siis jätkame selle hea traditsiooniga. Ja kuna eneserefleksioon on Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnas märksõna number üks ja ka Eesti rahval on umbes selline kõnekäänd, et „ära otsi pindu sõbra silmas, kui endal on terve palk silmas“, siis otsustasin taas mõtlemismaterjali tuua enda minevikust.
2006. aasta kevadel esitasin Tartu ülikoolis õppejõud Urmas Loidile kodutööna raadiosaate, mis pani ta suisa ahastama. Ta ei nõustunud mind ainest läbi laskma ja kuna mina ei nõustunud uut saadet tegema, siis suundusin ma akadeemilisele puhkusele. Aasta hiljem (aasta targemana!) võtsin uuesti sama aine ja läbisin edukalt.
Mis siis ikkagi pahandas härra Loiti esimese saate puhul? Mu saate teemaks olid kured Jaak ja Tooni, keda soovisin portreteerida. Kuna kured teatavasti inimkeelt ei kõnele, siis intervjueerisin selleks tarbeks oma osakonna õppejõude Epp Lauku ja Mart Raudsaart. Nendega rääksin teemal „Õppejõudude välislähetused“, hiljem muutsin montaažiga saatejuhi küsimused ära.
Toona ma ei saanud aru, miks mind ikkagi läbi kukutati. Iseenesest saate ma ju tegin ära, õppejõudude ärakasutamist pidasin tavaliseks tudenginaljaks. Aasta hiljem tegin raadiosaate teemal „Üliõpilaste välislähetused“ ja sain uuesti kasutada ka oma õppejõudude tsitaate. Pean neid kahte saadet väga heaks eetikaalaseks näidisõppematejaliks.
Ülesanne iseenesest on järgmine. Kuulake mõlemaid saateid (esimene variant, teine variant). Tutvuge Eesti ajakirjanduse eetikakoodeksiga (mille leiate siit!) ja tooge välja punkt(id), mille vastu eksisin.
Kas õppejõud käitus õigesti, kui ei lubanud mind ainest läbi?
Mis muutus teises saates?
Juhtum tuli arutamisele ka õppenõukogus, kuid karistust ei järgnenud. Kas teie arust oleks tulnud õpilast konkreetselt karistada?
Kuidas suhtuda saadete kasutamisse antud meediakriitilise veebilehe näidismaterjalidena, teades, et ma pole õppejõududelt selleks luba küsinud?
18 comments:
tahaks neid raadiosaateid kuulata.
kust saab? lae need netti üles! kaua võib?!
kannatust! tekkisid tehnilised probleemid. söön lõunat ja asun neid lahendama.
Kuigi laupäev on veel kaugel, ütlen ära, et eelmise teema auhinna võitis Mirko Tallinnast. Uueks auhinnaks on üks mäng tennist - minuga ja minu kulul.
PS! Rohekm asjakohaseid märkusi ja vähem emotsioone!
pilt on k�ll v�ga osavalt monteeritud.
3.1. Ajakirjanik, kogudes materjali avaldamise/edastamise jaoks, peab teatama vestluspartnerile, et ta on ajakirjanik ja millise väljaande/jaama juurest. Soovitav on teatada ka, mille jaoks informatsiooni kogutakse.
Antud juhul ajakirjanik seda ei teinud st ei teatanud, milleks materjali kogub. Enamgi veel: ta valetas!
Kas ma võitsin nüüd auhinna?
Mu arust on see punkt hoopis.
3.7. Ajakirjanik kasutab heli- ja pildiülesvõtete ning informatsiooni hankimisel ausaid võtteid, välja arvatud juhtudel, kui avalikkuse huvid nõuavad sellise informatsiooni avaldamist, mida pole võimalik hankida ausal viisil.
Küsimus jääb: kas avalikkuse huvid nõudsid õppejõududele valeinfo andmist?
pets ja lauri, kus te teate, et ajakirjanikul oli intervjuud tehes juba see petmise/valeinfo plaan?
äkki ta tajus pärast intekat, et see materjal on jummalast igav ja puudub ajakirjanduslik huvi antud teema vastu. Aga kuna ajakirjanikul oli vaja ikkagi oma töö vaja ära esitada, siis ta mõtles geniaalse lahenduse välja.
Ma tooksin siinkohal paralleeli Ärapanijaga, kes keerab materjali uude võtmesse. Antud juhul kasutas tudeng Roosna samuti sarnast võtit ja keeras ajakirjanik Roosna poolt tehtud intekad uude võtmesse.
Võeh ja sa mu meie!
Olen mina oma pikaldase elupooliku jooksul küll kõiksugu tempe ja imevigureid näha saanud, aga sellist naljatükki pole mu kõrvad ammu kuulda saanud!
Arvan, et kui õppejõu-härra sellise vembu peale solvus, siis pole ta üks õige teadusemees ühti. On's ju siililegi selge, et tudeng on lihtsalt vahvasti ajusid liigutanud ja koduülesandesse loominguliselt suhtunud.
Meil käis kord Aune Undi nimeline naisterahvas metsaülikooli raamides loengut andmas. Ta ütles väga targasti: "Õppida tuleb, aga kuivikuks ei tohi minna." Arvan, et siin õppejõud eksiski.
Jõudu!
Maret,
Järva-Jaanist
3.2. Ajakirjanik ei või kuritarvitada meediaga suhtlemisel kogenematuid inimesi. Enne vestlust selgitatakse räägitu võimalikke tagajärgi.
Selgelt olid Jaak ja Tooni kogenematud suhtluses meediaga. See võis olla nende päris esimene intervjuu. Ajakirjanik oleks pidanud põhjalikult juhtima tähelepanu sellele, kuidas võib nende öeldut nende vastu ära kasutada.
4.10. Tsitaatide, fotode, heli- ja videomaterjali kasutamisel originaalist erinevas kontekstis tuleb olla ettevaatlik. Eksitus-ohtlik montaazh, samuti heli või pildi moonutus olgu varustatud asjakohase märke või teadustusega.
Asjakohased märkused puudusid alguses, kui oleksid need olemas olnud, siis oleks asi isegi JOKK olnud.
4.11. Fotod, fotode allkirjad, pealkirjad, juhtlaused ega saatetutvustused ei või auditooriumi eksitada.
Juhtlaused olid selgelt eksitavad - a la suundume Emajõe äärde ja siis esitatakse teksti, mis salvestatud kuskil suures saalis, kuna asi kajad väga kohutavalt.
Kokkuvõttes, ikka rämedalt on eksitud. Phmt leiaks vist iga punkti kohta mingi näite, kui väga tahaks :P
3.6. Lapsi tuleb �ldjuhul intervjueerida v�i temast �lesv�tteid teha lapsevanema v�i lapse eest vastutava isiku juuresolekul v�i n�usolekul. Sellest reeglist v�ib teha erandeid, kui intervjuu kaitseb lapse huve v�i kui ta on niigi avalikkuse t�helepanu all.
Aga kuidas kurgi intervjueerida tuleb? Siin kohal lendab kivi taas koodeksi koostajate kapsaaeda, et nad palju lahtisi otsi j�tsid ;)))
Kesse on Maret Järva-Jaanist? Tema postitused on küll väga kahtlased ja tõsisest arutelust pole seal juttugi.
�ldiselt mina arvan, et sa tegid seda meelega. et sa oleksid p�ris pettunud olnud, kui keegi poleks selle peale pahaseks saanud. mida see meile sinu kohta �tleb? tont seda teab. t�helepanuvaegus? maailmap�stmise soov? ebatavaline, irriteerimisele �les ehitatud huumorisoon? igal juhul huvitav. ei tea kas sinuga kohvile ei saaks minna?
Ma tahtsin öelda, et mis sul siin toimub?! Meediapeegel?! Oijah, ei oskagi kohe midagi öelda. Huvitav avastus. Iseenesest. Hm.
Mul on siin üks poolteaduslik kooliprojekt, mis lõppkokkuvõttes muudab eesti meediat oluliselt paremaks. Pane aga käsi külge - püstita erinevaid küsimusi või jaga vastuseid!
märt
Kui autori meelest oli tegemist naljaga, siis mitte just eriti intelligentse naljaga. Võrdlust "Ärapanijaga" igatahes ei kannata. Ajakirjanduseetika reegleid, mille vastu eksitud on, ei jaksakski siinkohal üles lugema hakata (kui nüüd asjale tõsiselt läheneda).
Ülikool on siiski veel täiskasvanud inimestele mõeldud õppeasutus ja lasteaia tasemel naljadega pole seal suurt miskit peale hakata...
anna, kui Sina juba lasteaias sellisel tasemel nalju oskasid teha, siis väga tore; ja praegu oled siis tuntud koomik eestis või jah? Või äkki oledki Sina Ärapanija saate naljade taga toimetajana!?
Mul on hea meel, et vähemalt mõni kommentaatoritest võtab asja tõsiselt! Pean silmas Annat. Ka mul endal on piinlik nooruserumaluses kordasaadetud lasteaia naljade pärast. Loodan, et lehekülje lugejad on vaimselt piisavalt tugevad ega lase end mu postituse maotust sisust liigselt ärritada. Tegelikult, Anna, oligi üks eesmärkidest näidata läbi enda häbipostistamise, kuidas üks tõeline ajakirjanik asju teha EI TOHI.
Aga ka küsimus osavale kritiseerijale: mis suunas on Ärapanija saade aja jooksul arenenud, kas ja millal on nemadki ületanud ajakirjanduse eetikanorme?
Ja veelkord: tänud Annale ausa ja otsekohese kommentaari eest, loodan, et temast saab püsikommenteerija.
Post a Comment