Tulles vastu rahvamasside poolt üha uuesti ja uuesti esitatavale palvele, analüüsin ma täna tavatu põhjalikkusega kolme Eesti suurima päevalehe (Eesti Päevaleht, Postimees, SL Õhtuleht) spordikülgi. Tegemist on esimese julge katsega spordist kirjutavate päevalehtede kaardistamisel, varem pole Tartu Ülikoolis märkimisväärseid samme sel teel astutud. Minu võrdluse teeb kindlasti väärtuslikumaks siseinfo, mis on omandatud igapäevase töö käigus. Kõigil lugejale tuletan meelde, et ma ise olen Eesti Päevalehe sporditoimetuse reporter/toimetaja, seega võib analüüs alateadlikult veidi kallutatud olla. Samas olen üsna kindel, et pigem olen oma töö tõttu Eesti Päevalehe probleemidega lihtsalt paremini kursis ja kindlasti ei kavatse väike meediateadlane minus midagi ilustama hakata.
Ilma pikema jorutamise ning teoreetilise raamistiku väljatöötamiseta asume, kallis meediahuviline, nüüd asja juurde.
Maht
Enne kvaliteedi juurde minemist pisut ka kvantiteedist.
Postimees: spordikülgi keskmiselt nädalas 22-25 lehekülge. Nädala sees keskmiselt 3-4 lehekülge, esmaspäeviti on tavaliselt spordikülgi rohkem (5-6 lehekülge).
Päevaleht: spordikülgi keskmiselt nädalas 22-24. Maht sõltub paljuski spordikalendrist, tähtsamate sündmuste ajal on ruumi rohkem. Igapäevaselt ilmub nädala sees kaks spordikülge. Esmaspäeviti ilmub Spordileht (12 lk). Võrdluseks: aasta tagasi konkureeris Päevaleht mahu osas Õhtulehega, toona oli Spordileht 16-leheküljeline ja nädala sees oli keskmiselt kolm külge.
Õhtuleht: mahuliselt suurim igapäevane spordiareen. Spordikülgi keskmiselt 28 nädalas. Esmaspäeviti ilmub spordilisana 12-leheküljeline Sport Extra, nädala sees on tavaliselt spordile pühendatud neli lehekülge, erandiks on laupäevane leht (2 lk).
Töökäsi
Postimees: kuus inimest (toimetuse juht Peep Pahv, Deivil Tserp, Andres Kalvik, Maarja Värv, Ann Hiiemaa, Egon Ilisson).
Päevaleht: kuus inimest (toimetuse juht Kristi Vahemaa, Andrus Nilk, Veiko Visnapuu, Aet Süvari, Jaan Jürine, Märt Roosna). Lisaks Sportneti inimesed (Mariel Gregor, Gunnar Leheste, Toivo Kivimets). http://www.epl.ee/ spordikülgedele lisavad uudiseid peamiselt Päevalehe online osakond.
Õhtuleht: kuus inimest (toimetuse juht Andres Vaher, Ville Arike, Ott Järvela, Jaan Martinson, Tarmo Paju, Ants Põldoja), lisaks otse peatoimetajale alluv erikorrespondent Gunnar Press. Minu andmete järgi vastutab Õhtulehe veebikülje onlineuudiste eest nende onlinetoimetus.
Eelisalad
On selge, et igal toimetusel on oma meelisalad, millele rohkem tähelepanu pööratakse. Kahjuks ei tugine selline alade eelistamine Eestis üldjuhul teaduslikust uurimistööst saadud andmetele, vaid tegijate kõhutundele. Seega väljaanded on tegijate nägu. Koos kaadriliikuvusega, muutub paratamatult ka sisu.
Postimees: võrkpall, korvpall, motokross, kergejõustik
Päevaleht: suusatamine, jalgpall, kergejõustik, tennis
Õhtuleht: korvpall, jalgpall, judo (ülejäänud alade mahud on proportsionaalsemad ja emotsionaalselt loogilisemad).
Uudiste värskus
Postimees: Väljaande eelisalade puhul ei saa uudiste värskuse üle üldjuhul nuriseda. Deadline (ajalehe trükikotta saatmise tärmin) seab siiski teatud piirangud, mis ei lase väga hiliste mängude lõpptulemusi sisse panna. Kuna toimetus koosneb erineva staaži ja tasemega ajakirjanikest, kelle vahel alad on ära jaotatud, siis on loogiline, et nn roheliste ajakirjanike vastutusalas olevad alade puhul on värskus ja originaalsus tõsisem probleem.
Päevaleht: Peab tunnistama, et värskuse kriteeriumi täitmine on häiritud. Tihti on laiendatud teiste väljaannete poolt varem käsitletud teemasid. Kindlasti on põhjuseks päevalehtedest kõige varasemad deadline-id, mis kohati ei puht ajaliselt ei võimaldagi õhtul pinnale ujunud uudiseid ära trükkida, ka vähene maht nädala sees, mis ei motiveeri ajakirjanikke ülearu innukalt lisaks põhilugudele muid uudiseid otsima, kuna nagunii pole eriti ruumi seda kuhugi panna. Samas ei luba mu objektiivsus jätta mainimata veel üht põhjust, milleks on inimese ürgvaenlane – laiskus. Ka spordialade jaotus on proportsionaalselt natuke paigast ära. Näiteks sisuliselt kolm inimest määratlevad ennast toimetuses jalgpalliajakirjanikena, samas oli üle aasta aja otseselt määramata, kelle vastutusala on Eestile mitmeid olümpiamedaleid toonud judo.
Õhtuleht: värskuse ja uudiste originaalsuse koha pealt tuleb Õhtuleht tunnistada päevalehtedest parimaks. Ühest küljest annab tugeva eelise kõige hilisemad deadline-id – näiteks saab Õhtuleht kirjutada jalgpalli Meistrite liiga mängudest, kuid Postimees ja Päevaleht peavad seda tegema päev hiljem. Teiseks on alad hästi kaetud ja toimetuse koosseis on ühtlane. Võrreldes teiste päevalehtedega on ka kaadriliikuvus olnud mõnevõrra väiksem (NB! Väga oluline, sest uuel inimesel läheb alati aega elamaks sisse uue väljaannate spetsiifilistesse nõuetesse), pealegi pole tööle võetud nö õpipoisse või selle. Stabiilsus ja hästi organiseeritud alade jaotus on taganud selle, et ajakirjanikel on hea kontakt oma spordiala inimestega.
Publitsistlikud žanrid
Lisaks uudistele ehivad päevalehtede spordikülgi ka pikemad portree- ja probleemlood ning intervjuud.
Postimees: Aeg-ajalt ilmub küll pikemaid, reeglina tiimitöös valminud olemuslugusid, kuid siiski üsna harva. Põhirõhk on võistluslugudel, reportaažidel. Probleemlugude puhul on Postimees tihti kippunud sündmusi võimendama, spekuleerima ja tegelikkusest ette ruttama. Kvaliteet sõltub konkreetsest kirjutajast. Millegipärast pikemaid intervjuusid Postimehes eriti sageli ei näe.
Päevaleht: Võrreldes teiste lehtedega on publitsistlikud žanrid saanud Päevalehes justkui piiramatu eostumisloa. (Osaliselt võib see tuleneda ka toimetuse mitte kõige tugevamast uudislike žanrite pagasist.) Kuna esmaspäevases Spordilehes on ruumi rohkem, siis on seal aeg-ajalt võimalik lugeda kas ühe inimese või mitme ajakirjaniku koostööst sündinud häid olemuslugusid või persooniintervjuusid. Samas nagu Postimehe puhul: tase on hüplik.
Õhtuleht: Õhtuleht koosneb nagu juba varem mainitud kogenud tegijatest, kellest suurem osa valdab publitsistlikke žanre hästi. Esile tõstaksin nauditava mänglusega sõnu ritta seadva Gunnar Pressi. Samas oletan, et erikorrespondendi staatus võimaldab tal lugusid natuke kauem seedida. Lisaks tunnistas üks Eesti tippsportlane, et härra Pressile on kohati hea story tähtsam kui tegelikkust. Kui loo süžee nõuab kangelasele pisaraid silma, kuigi neid seal tegelikkuses ei olnud, ei kõhkle Press pikalt. Uudiste ja olemuslugude proportsioonid on Õhtulehes enam-vähem paigas.
Arvamusareen
Postimees: Arvamuslood on kirjutatud aktuaalsetest spordisündmustest, reeglina on kirjutaja energia kulutanud pigem sisulisele konkreetsusele kui välisele lihvitusele. Arvamuslugude kirjutajate ring on üsna ahatke. Stiil: provokatiivne, kohati on argumente peetud lihtsalt lugejat segavaks ballastiks ning neist on osalt loobutud.
Päevaleht: Tänu Spordilehe iganädalale arvamusküljele on Päevalehe arvamusareen teistega võrreldes üsna lai (mahu osas), lisaks toimetuse töötajatele on sõna võtnud ka mitmed spordiinimesed. Seega on arvamuste spekter avar, käsitledes lisaks aktuaalsetele küsimustele ka laiemaid sotsiaalseid ja filosoofilisi probleeme. Stiil: kuigi kirjutajate seltskond on lai, siis pigem konservatiivne, väljapeetud.
Õhtuleht: suurt mahtu arvestades on arvamulugude käsutuses üsna väike ruum (Sport Extras näiteks kaheveerune kolumn). Tihti on lood spekulatiivse ja intrigeeriva laadiga.
Onlinetöö
Kuna internetiseerumine on jätkuv trend, siis üha rohkem spordiajakirjandust on kolinud helesinisele ekraanile.
Postimees: Võrreldes teiste päevalehtedega on Postimees asunud väga jõuliselt panustama veebiajakirjandusse, seda ka spordi osas. Uudiste mahult ületatakse kindlalt konkurendid. Uudse suunana on Postimees asunud katsetama videouudistega.
Päevaleht: Segadus Päevalehe spordiveebi osas jätkub. Nimelt teoorias peaks spordiportaal Sportnet rahuldama Päevalehe spordiuudiste lugejate vajaduse. Praegusel juhul on Päevalehe ja Sportneti koostöö segane, hetkel töötavad mõlemad veebiportaalid eraldi, mingist sünergiast pole juttugi. Ka iseseisvalt võttes on Sportneti kvaliteet langenud, sellest tulenevalt ka lugejate arv. Viimastel kuudel on üritatud olukorda parandada, peatselt peaks kasutusele võetama ka Sportneti uus faceliftitud versioon.
Õhtuleht: Siiani ei ole online Õhtulehe jaoks erilisel aukohal olnud. Lisaks muudele onlineuudistele leiab Õhtulehest aeg-ajalt ka nn lühendatud ülevaateid järgmise päeva paberlehe lugudest. Reegline ilmuvad paberlehe lood Õhtulehe veebiküljele aga Postimehest ja Päevalehest (seal lähevad enam-vähem südaööl) hiljem.
Vead, vead, vead...
Vead, väikestest kirjavigadest suurte faktimoonutamisteni, on paratamatult ajakirjanike truud seltsilised. Ilma väga põhjaliku uuringuta on väga raske öelda, mis leht kolmest sisaldab kõige rohkem vigasid. „Häid lugusid kirjutavad aeg-ajalt kõik ajakirjanikud. Aga mingi aasta parima auhinna võiks anda sellele, kes kõige vähem vigu teeb,“ ütles Deivil Tserp, mu hea kolleeg Postimehest. Ja tõsi tal on. Ja selleks puhuks olen ma valinud iga väljaande aasta suurima/parima/naljakama/silmapaistvama/või-lihtsalt-selle-mis-meelde-tuli eksimuse.
Postimees: Parim, mis mulle meelde tuli, oli toimetuse juhi Peep Pahvi suvine kirjutis, kus ta teatas, et seitsmevõistleja Kaie Kand soovis mullu järele aitata kuulitõuget ja kettaheidet. Seistmevõistluses kettaheidet paraku kavas pole, tõenäoliselt pole Kand ketast puutunud aastaid.
Päevaleht: Aastaga koguneb eksimusi üsna palju, kuid minu meelest pole ükski võrdväärne sellega, et eelmise aastavahetuse ajal ilmunud valdade parimate sportlaste esitlusel väitis Päevaleht, et sumomaadleja Baruto on Ruhnu saare parimaks sportlaseks! Tegelikkuses viskas raadiohääl Rohke Debelakk Päevalehe tollasele spordireporterile Lauri Birkanile väikese vembu, mille kergeusklik ajakirjanik ka alla neelas.
Õhtuleht: Pani varalahkunud vasaraheitja Terje Matsiku pildi asemel ühe teise (elusa!) heitepiiga näolapi musta raami järelhüüde kohale.
Veel analüütilisi uitmõtteid
Postimees: Võrreldes teiste lehtedega panustab Postimees kõige rohkem kohalolekuefektile st tõenäoliselt (ametlikud andmed küll puuduvad) juhib Postimees komandeeringute arvestuses. Seega saavad lugejad infot otse sündmuskohalt.
Küsitav tänapäevases meediaväljas on aga võistlusreportaažidega liialdamine. Meediateoreetikute seisukoht on, et võistluste kirjeldamine peaks üha enam jääma televisiooni ja interneti pärusmaaks, trükipress peaks keskenduma rohkem arvamustele ja analüüsile. Postimehes valitseb hetkel suund, et „kõikidest tähtsamatest mängudest tuleb kirjutada.“
Teine probleem seni kvaliteetlehena tuntud Postimehe on tabloidiseerumine. Üha enam on lood üles ehitatud kontekstist välja rebitud pealkirjale, otsitakse vägisi konflitki, rõhutakse emotsionaalsusele. Eriti kollaseks on muutunud Postimehe võrguversioon, samas tavalugeja jaoks ei eristu need kaks kanalit. Lihtne seletus sellele oleks, et kahe aasta eest Õhtulehest Postimehe sporditoimetuse juhiks tulnud Peep Pahv on kaasa toonud kollase ajakirjanduse. Tegelikult on põhjuseid rohkem, näiteks juba kontseptsioonilt tabloidne võrguversioon.
Päevaleht: Kohati on Päevalehe info kvaliteetsem, kontrollitum. Ühtlasi ka igavam, alla jäädakse ka värskuses. Näiteks kui käsipallis puhkes eelmisel hooajal libaskandaal, oli info olemas ka Päevalehes, ent otsustati selle avaldamisest loobuda, kuna tegemist oli spordiala tegelaste läbinähtava katsega meediatähelepanu võita.
Üks suurimaid plusse Päevalehes on professionaalse graafiku (Alari Paluots) olemasolu, see võimaldab mitmekesistada esitusviise, teised väljaanded jäävad selles osas kaugele maha.
Üks suuremaid sisemisi nõrkusi on Päevalehes see, et kuna igapäevaseid spordikülgi koordineerib üks inimene ja Spordilehe ilmumist teine, siis selline kaksikjuhtimine toimib halvasti. Kohati pole aru saada, kes vastutab. Lisaks piirab ajakirjanike vabadust leping olümpiakomiteega, mis alusel on neljandik Spordilehe mahust EOK dikteerida.
Õhtuleht: Kogenud tegijatest koosnev Õhtulehe sporditoimetus on kahtlemata väga tugev ja ühtlane. Spordialad on hästi kaetud, proportsioonid on paigas, mahud on suured, nii et lugejal ei ole põhjust kurta. Üks asi, mis seoses Andres Vaheri toimetuse juhiks asumisega on mulle silma on hakanud, on spekulatiivsuse kasv. Vaher on isegi tunnistanud, et talle meeldib ennustamine. Seega üha enam võib Õhtulehes lugeda artikleid a'la „Mida toob järgmine aasta?“, „Kes võiks asuda vutikoondises viie aasta pärast“ ja „Mitu medalit saame järgmiselt olümpialt?“. Teatud piirini on selline lähenemine väga huvitav, kuid viimasel ajal on Õhtuleht vindi üle keeranud ja sellega liialdama hakanud. Tabloidleht (mida Õhtuleht oma ärimudelilt on) võib endale seda küll lugeda, kuid tegijad peaksid endalt küsima, et mida järjekordne ennustus annab lugejale. Mis on selle lisaväärtus?
KOKKUVÕTTEKS
Pikka jutu lühidalt kokku võttes võib päevalehtede sporikülgi kirjeldada kui kolme meest rongijaamas. Üks vaatab järgi juba mööda sõitnud rongidele (Päevaleht), teine katsub pilku peal hoida parasjagu jaamas läbivuhiseval rongil (Postimees) ja kolmas katsub suitsu järgi ennustada, mis rong järgmisena käänaku tagant välja tuleb (Õhtuleht). Ehk mõnes mõttes ongi hea, et kõigil kolmel päevalehel on säilinud oma nägu. Ja nüüd ruttu tuttu, väike meediasõbrake!
Ilma pikema jorutamise ning teoreetilise raamistiku väljatöötamiseta asume, kallis meediahuviline, nüüd asja juurde.
Maht
Enne kvaliteedi juurde minemist pisut ka kvantiteedist.
Postimees: spordikülgi keskmiselt nädalas 22-25 lehekülge. Nädala sees keskmiselt 3-4 lehekülge, esmaspäeviti on tavaliselt spordikülgi rohkem (5-6 lehekülge).
Päevaleht: spordikülgi keskmiselt nädalas 22-24. Maht sõltub paljuski spordikalendrist, tähtsamate sündmuste ajal on ruumi rohkem. Igapäevaselt ilmub nädala sees kaks spordikülge. Esmaspäeviti ilmub Spordileht (12 lk). Võrdluseks: aasta tagasi konkureeris Päevaleht mahu osas Õhtulehega, toona oli Spordileht 16-leheküljeline ja nädala sees oli keskmiselt kolm külge.
Õhtuleht: mahuliselt suurim igapäevane spordiareen. Spordikülgi keskmiselt 28 nädalas. Esmaspäeviti ilmub spordilisana 12-leheküljeline Sport Extra, nädala sees on tavaliselt spordile pühendatud neli lehekülge, erandiks on laupäevane leht (2 lk).
Töökäsi
Postimees: kuus inimest (toimetuse juht Peep Pahv, Deivil Tserp, Andres Kalvik, Maarja Värv, Ann Hiiemaa, Egon Ilisson).
Päevaleht: kuus inimest (toimetuse juht Kristi Vahemaa, Andrus Nilk, Veiko Visnapuu, Aet Süvari, Jaan Jürine, Märt Roosna). Lisaks Sportneti inimesed (Mariel Gregor, Gunnar Leheste, Toivo Kivimets). http://www.epl.ee/ spordikülgedele lisavad uudiseid peamiselt Päevalehe online osakond.
Õhtuleht: kuus inimest (toimetuse juht Andres Vaher, Ville Arike, Ott Järvela, Jaan Martinson, Tarmo Paju, Ants Põldoja), lisaks otse peatoimetajale alluv erikorrespondent Gunnar Press. Minu andmete järgi vastutab Õhtulehe veebikülje onlineuudiste eest nende onlinetoimetus.
Eelisalad
On selge, et igal toimetusel on oma meelisalad, millele rohkem tähelepanu pööratakse. Kahjuks ei tugine selline alade eelistamine Eestis üldjuhul teaduslikust uurimistööst saadud andmetele, vaid tegijate kõhutundele. Seega väljaanded on tegijate nägu. Koos kaadriliikuvusega, muutub paratamatult ka sisu.
Postimees: võrkpall, korvpall, motokross, kergejõustik
Päevaleht: suusatamine, jalgpall, kergejõustik, tennis
Õhtuleht: korvpall, jalgpall, judo (ülejäänud alade mahud on proportsionaalsemad ja emotsionaalselt loogilisemad).
Uudiste värskus
Postimees: Väljaande eelisalade puhul ei saa uudiste värskuse üle üldjuhul nuriseda. Deadline (ajalehe trükikotta saatmise tärmin) seab siiski teatud piirangud, mis ei lase väga hiliste mängude lõpptulemusi sisse panna. Kuna toimetus koosneb erineva staaži ja tasemega ajakirjanikest, kelle vahel alad on ära jaotatud, siis on loogiline, et nn roheliste ajakirjanike vastutusalas olevad alade puhul on värskus ja originaalsus tõsisem probleem.
Päevaleht: Peab tunnistama, et värskuse kriteeriumi täitmine on häiritud. Tihti on laiendatud teiste väljaannete poolt varem käsitletud teemasid. Kindlasti on põhjuseks päevalehtedest kõige varasemad deadline-id, mis kohati ei puht ajaliselt ei võimaldagi õhtul pinnale ujunud uudiseid ära trükkida, ka vähene maht nädala sees, mis ei motiveeri ajakirjanikke ülearu innukalt lisaks põhilugudele muid uudiseid otsima, kuna nagunii pole eriti ruumi seda kuhugi panna. Samas ei luba mu objektiivsus jätta mainimata veel üht põhjust, milleks on inimese ürgvaenlane – laiskus. Ka spordialade jaotus on proportsionaalselt natuke paigast ära. Näiteks sisuliselt kolm inimest määratlevad ennast toimetuses jalgpalliajakirjanikena, samas oli üle aasta aja otseselt määramata, kelle vastutusala on Eestile mitmeid olümpiamedaleid toonud judo.
Õhtuleht: värskuse ja uudiste originaalsuse koha pealt tuleb Õhtuleht tunnistada päevalehtedest parimaks. Ühest küljest annab tugeva eelise kõige hilisemad deadline-id – näiteks saab Õhtuleht kirjutada jalgpalli Meistrite liiga mängudest, kuid Postimees ja Päevaleht peavad seda tegema päev hiljem. Teiseks on alad hästi kaetud ja toimetuse koosseis on ühtlane. Võrreldes teiste päevalehtedega on ka kaadriliikuvus olnud mõnevõrra väiksem (NB! Väga oluline, sest uuel inimesel läheb alati aega elamaks sisse uue väljaannate spetsiifilistesse nõuetesse), pealegi pole tööle võetud nö õpipoisse või selle. Stabiilsus ja hästi organiseeritud alade jaotus on taganud selle, et ajakirjanikel on hea kontakt oma spordiala inimestega.
Publitsistlikud žanrid
Lisaks uudistele ehivad päevalehtede spordikülgi ka pikemad portree- ja probleemlood ning intervjuud.
Postimees: Aeg-ajalt ilmub küll pikemaid, reeglina tiimitöös valminud olemuslugusid, kuid siiski üsna harva. Põhirõhk on võistluslugudel, reportaažidel. Probleemlugude puhul on Postimees tihti kippunud sündmusi võimendama, spekuleerima ja tegelikkusest ette ruttama. Kvaliteet sõltub konkreetsest kirjutajast. Millegipärast pikemaid intervjuusid Postimehes eriti sageli ei näe.
Päevaleht: Võrreldes teiste lehtedega on publitsistlikud žanrid saanud Päevalehes justkui piiramatu eostumisloa. (Osaliselt võib see tuleneda ka toimetuse mitte kõige tugevamast uudislike žanrite pagasist.) Kuna esmaspäevases Spordilehes on ruumi rohkem, siis on seal aeg-ajalt võimalik lugeda kas ühe inimese või mitme ajakirjaniku koostööst sündinud häid olemuslugusid või persooniintervjuusid. Samas nagu Postimehe puhul: tase on hüplik.
Õhtuleht: Õhtuleht koosneb nagu juba varem mainitud kogenud tegijatest, kellest suurem osa valdab publitsistlikke žanre hästi. Esile tõstaksin nauditava mänglusega sõnu ritta seadva Gunnar Pressi. Samas oletan, et erikorrespondendi staatus võimaldab tal lugusid natuke kauem seedida. Lisaks tunnistas üks Eesti tippsportlane, et härra Pressile on kohati hea story tähtsam kui tegelikkust. Kui loo süžee nõuab kangelasele pisaraid silma, kuigi neid seal tegelikkuses ei olnud, ei kõhkle Press pikalt. Uudiste ja olemuslugude proportsioonid on Õhtulehes enam-vähem paigas.
Arvamusareen
Postimees: Arvamuslood on kirjutatud aktuaalsetest spordisündmustest, reeglina on kirjutaja energia kulutanud pigem sisulisele konkreetsusele kui välisele lihvitusele. Arvamuslugude kirjutajate ring on üsna ahatke. Stiil: provokatiivne, kohati on argumente peetud lihtsalt lugejat segavaks ballastiks ning neist on osalt loobutud.
Päevaleht: Tänu Spordilehe iganädalale arvamusküljele on Päevalehe arvamusareen teistega võrreldes üsna lai (mahu osas), lisaks toimetuse töötajatele on sõna võtnud ka mitmed spordiinimesed. Seega on arvamuste spekter avar, käsitledes lisaks aktuaalsetele küsimustele ka laiemaid sotsiaalseid ja filosoofilisi probleeme. Stiil: kuigi kirjutajate seltskond on lai, siis pigem konservatiivne, väljapeetud.
Õhtuleht: suurt mahtu arvestades on arvamulugude käsutuses üsna väike ruum (Sport Extras näiteks kaheveerune kolumn). Tihti on lood spekulatiivse ja intrigeeriva laadiga.
Onlinetöö
Kuna internetiseerumine on jätkuv trend, siis üha rohkem spordiajakirjandust on kolinud helesinisele ekraanile.
Postimees: Võrreldes teiste päevalehtedega on Postimees asunud väga jõuliselt panustama veebiajakirjandusse, seda ka spordi osas. Uudiste mahult ületatakse kindlalt konkurendid. Uudse suunana on Postimees asunud katsetama videouudistega.
Päevaleht: Segadus Päevalehe spordiveebi osas jätkub. Nimelt teoorias peaks spordiportaal Sportnet rahuldama Päevalehe spordiuudiste lugejate vajaduse. Praegusel juhul on Päevalehe ja Sportneti koostöö segane, hetkel töötavad mõlemad veebiportaalid eraldi, mingist sünergiast pole juttugi. Ka iseseisvalt võttes on Sportneti kvaliteet langenud, sellest tulenevalt ka lugejate arv. Viimastel kuudel on üritatud olukorda parandada, peatselt peaks kasutusele võetama ka Sportneti uus faceliftitud versioon.
Õhtuleht: Siiani ei ole online Õhtulehe jaoks erilisel aukohal olnud. Lisaks muudele onlineuudistele leiab Õhtulehest aeg-ajalt ka nn lühendatud ülevaateid järgmise päeva paberlehe lugudest. Reegline ilmuvad paberlehe lood Õhtulehe veebiküljele aga Postimehest ja Päevalehest (seal lähevad enam-vähem südaööl) hiljem.
Vead, vead, vead...
Vead, väikestest kirjavigadest suurte faktimoonutamisteni, on paratamatult ajakirjanike truud seltsilised. Ilma väga põhjaliku uuringuta on väga raske öelda, mis leht kolmest sisaldab kõige rohkem vigasid. „Häid lugusid kirjutavad aeg-ajalt kõik ajakirjanikud. Aga mingi aasta parima auhinna võiks anda sellele, kes kõige vähem vigu teeb,“ ütles Deivil Tserp, mu hea kolleeg Postimehest. Ja tõsi tal on. Ja selleks puhuks olen ma valinud iga väljaande aasta suurima/parima/naljakama/silmapaistvama/või-lihtsalt-selle-mis-meelde-tuli eksimuse.
Postimees: Parim, mis mulle meelde tuli, oli toimetuse juhi Peep Pahvi suvine kirjutis, kus ta teatas, et seitsmevõistleja Kaie Kand soovis mullu järele aitata kuulitõuget ja kettaheidet. Seistmevõistluses kettaheidet paraku kavas pole, tõenäoliselt pole Kand ketast puutunud aastaid.
Päevaleht: Aastaga koguneb eksimusi üsna palju, kuid minu meelest pole ükski võrdväärne sellega, et eelmise aastavahetuse ajal ilmunud valdade parimate sportlaste esitlusel väitis Päevaleht, et sumomaadleja Baruto on Ruhnu saare parimaks sportlaseks! Tegelikkuses viskas raadiohääl Rohke Debelakk Päevalehe tollasele spordireporterile Lauri Birkanile väikese vembu, mille kergeusklik ajakirjanik ka alla neelas.
Õhtuleht: Pani varalahkunud vasaraheitja Terje Matsiku pildi asemel ühe teise (elusa!) heitepiiga näolapi musta raami järelhüüde kohale.
Veel analüütilisi uitmõtteid
Postimees: Võrreldes teiste lehtedega panustab Postimees kõige rohkem kohalolekuefektile st tõenäoliselt (ametlikud andmed küll puuduvad) juhib Postimees komandeeringute arvestuses. Seega saavad lugejad infot otse sündmuskohalt.
Küsitav tänapäevases meediaväljas on aga võistlusreportaažidega liialdamine. Meediateoreetikute seisukoht on, et võistluste kirjeldamine peaks üha enam jääma televisiooni ja interneti pärusmaaks, trükipress peaks keskenduma rohkem arvamustele ja analüüsile. Postimehes valitseb hetkel suund, et „kõikidest tähtsamatest mängudest tuleb kirjutada.“
Teine probleem seni kvaliteetlehena tuntud Postimehe on tabloidiseerumine. Üha enam on lood üles ehitatud kontekstist välja rebitud pealkirjale, otsitakse vägisi konflitki, rõhutakse emotsionaalsusele. Eriti kollaseks on muutunud Postimehe võrguversioon, samas tavalugeja jaoks ei eristu need kaks kanalit. Lihtne seletus sellele oleks, et kahe aasta eest Õhtulehest Postimehe sporditoimetuse juhiks tulnud Peep Pahv on kaasa toonud kollase ajakirjanduse. Tegelikult on põhjuseid rohkem, näiteks juba kontseptsioonilt tabloidne võrguversioon.
Päevaleht: Kohati on Päevalehe info kvaliteetsem, kontrollitum. Ühtlasi ka igavam, alla jäädakse ka värskuses. Näiteks kui käsipallis puhkes eelmisel hooajal libaskandaal, oli info olemas ka Päevalehes, ent otsustati selle avaldamisest loobuda, kuna tegemist oli spordiala tegelaste läbinähtava katsega meediatähelepanu võita.
Üks suurimaid plusse Päevalehes on professionaalse graafiku (Alari Paluots) olemasolu, see võimaldab mitmekesistada esitusviise, teised väljaanded jäävad selles osas kaugele maha.
Üks suuremaid sisemisi nõrkusi on Päevalehes see, et kuna igapäevaseid spordikülgi koordineerib üks inimene ja Spordilehe ilmumist teine, siis selline kaksikjuhtimine toimib halvasti. Kohati pole aru saada, kes vastutab. Lisaks piirab ajakirjanike vabadust leping olümpiakomiteega, mis alusel on neljandik Spordilehe mahust EOK dikteerida.
Õhtuleht: Kogenud tegijatest koosnev Õhtulehe sporditoimetus on kahtlemata väga tugev ja ühtlane. Spordialad on hästi kaetud, proportsioonid on paigas, mahud on suured, nii et lugejal ei ole põhjust kurta. Üks asi, mis seoses Andres Vaheri toimetuse juhiks asumisega on mulle silma on hakanud, on spekulatiivsuse kasv. Vaher on isegi tunnistanud, et talle meeldib ennustamine. Seega üha enam võib Õhtulehes lugeda artikleid a'la „Mida toob järgmine aasta?“, „Kes võiks asuda vutikoondises viie aasta pärast“ ja „Mitu medalit saame järgmiselt olümpialt?“. Teatud piirini on selline lähenemine väga huvitav, kuid viimasel ajal on Õhtuleht vindi üle keeranud ja sellega liialdama hakanud. Tabloidleht (mida Õhtuleht oma ärimudelilt on) võib endale seda küll lugeda, kuid tegijad peaksid endalt küsima, et mida järjekordne ennustus annab lugejale. Mis on selle lisaväärtus?
KOKKUVÕTTEKS
Pikka jutu lühidalt kokku võttes võib päevalehtede sporikülgi kirjeldada kui kolme meest rongijaamas. Üks vaatab järgi juba mööda sõitnud rongidele (Päevaleht), teine katsub pilku peal hoida parasjagu jaamas läbivuhiseval rongil (Postimees) ja kolmas katsub suitsu järgi ennustada, mis rong järgmisena käänaku tagant välja tuleb (Õhtuleht). Ehk mõnes mõttes ongi hea, et kõigil kolmel päevalehel on säilinud oma nägu. Ja nüüd ruttu tuttu, väike meediasõbrake!
