Eetika. Kuresaate kaasuse näitel

Palju on diskuteeritud selle üle, kas ajakirjaniku amet on olemuselt võrdväärne professioon võrreldes klassikliste ühiskonda teenivate elukutsetega (näiteks arst, jurist). On olemas teatud ühisosad (erialase hariduse pakkumine, katusorganisatsioonide olemasolu, ühiste eetikanormide tunnistamine). Kuid suurimaks erinevuseks on see, et ajakirjandus on seaduste poolt väga vähe reguleeritud. On olemas küll ringhäälinguseadus ja ajakirjandust osaliselt puudutavad seadused (andmekaitseseadus), kuid eriseadust ajakirjanduse reguleerimiseks ei ole (20. sajandi alguses tehti küll ettepanek ajakirjandusseaduse loomiseks, kuid see ei realiseerunud).

Seega on ajakirjandus isereguleeruv valdkond, kus on ühiskonna silmis sotsiaalse tunnustuse võitmise osas on topelttähtsusega eetikanõuetest kinnipidamine. Minu seekordne postitus ei ole iseenesest mitte meediakriitiline artikkel vaid – pannes tähele armsate lugejate üllatavalt suurt kaasalöömislusti ja panustades interaktiivsuse ülimuslikkusele – ülesanne!

Kuna esimene postitus näitas, et kaasuselahendamine on lugejate südamed võitnud, siis jätkame selle hea traditsiooniga. Ja kuna eneserefleksioon on Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnas märksõna number üks ja ka Eesti rahval on umbes selline kõnekäänd, et „ära otsi pindu sõbra silmas, kui endal on terve palk silmas“, siis otsustasin taas mõtlemismaterjali tuua enda minevikust.

2006. aasta kevadel esitasin Tartu ülikoolis õppejõud Urmas Loidile kodutööna raadiosaate, mis pani ta suisa ahastama. Ta ei nõustunud mind ainest läbi laskma ja kuna mina ei nõustunud uut saadet tegema, siis suundusin ma akadeemilisele puhkusele. Aasta hiljem (aasta targemana!) võtsin uuesti sama aine ja läbisin edukalt.

Mis siis ikkagi pahandas härra Loiti esimese saate puhul? Mu saate teemaks olid kured Jaak ja Tooni, keda soovisin portreteerida. Kuna kured teatavasti inimkeelt ei kõnele, siis intervjueerisin selleks tarbeks oma osakonna õppejõude Epp Lauku ja Mart Raudsaart. Nendega rääksin teemal „Õppejõudude välislähetused“, hiljem muutsin montaažiga saatejuhi küsimused ära.

Toona ma ei saanud aru, miks mind ikkagi läbi kukutati. Iseenesest saate ma ju tegin ära, õppejõudude ärakasutamist pidasin tavaliseks tudenginaljaks. Aasta hiljem tegin raadiosaate teemal „Üliõpilaste välislähetused“ ja sain uuesti kasutada ka oma õppejõudude tsitaate. Pean neid kahte saadet väga heaks eetikaalaseks näidisõppematejaliks.

Ülesanne iseenesest on järgmine. Kuulake mõlemaid saateid (esimene variant, teine variant). Tutvuge Eesti ajakirjanduse eetikakoodeksiga (mille leiate siit!) ja tooge välja punkt(id), mille vastu eksisin.

Kas õppejõud käitus õigesti, kui ei lubanud mind ainest läbi?

Mis muutus teises saates?

Juhtum tuli arutamisele ka õppenõukogus, kuid karistust ei järgnenud. Kas teie arust oleks tulnud õpilast konkreetselt karistada?

Kuidas suhtuda saadete kasutamisse antud meediakriitilise veebilehe näidismaterjalidena, teades, et ma pole õppejõududelt selleks luba küsinud?

Juhtumianalüüs: kuidas suhestub ajakirjanik ja allikas ehk konflikt Üllar Kerdega

Antud ajaveebi sisuks saab pigem praktiliste kaasuste analüüs kui raamatutest teoreetiliste mõttekäikude tsiteerimine (vähemalt kuni õppejõudude poolt tehtud täpsustavate juhtnööride saamiseni). Alustuseks käsitlen konkreetset juhtumit oma igapäevatööst. Enne analüüsi esitan faktid ja materjalid.

Faktid
Laupäeval (27.10) toimus Tartus kohaliku korvpalliklubi TÜ Rocki ja lätlaste Valmiera vaheline Balti liiga mäng, mille eestlased võitsid numbritega 83:69. Pühapäeval tegime toimetuses Eesti Päevalehe vahel ilmuvat Spordilehte ja nimetatud mängust plaanisime teha väikest, umbes 1000-tähemärgilist uudisnuppu. Et saada mängukirjelduse juurde (televisioon kandis mängu üle) ka pallurite endi arvamusi, üritas reporter Gunnar Leheste Rocki pallureid telefoni teel tabada. Kuid treener Üllar Kerde ja mänedžer Meelis Pastaku telefonid jäid tummaks, Gert Kullamäe ja Tanel Tein teatasid, et neil ei ole kommentaaride jagamiseks aega. Rocki keskmängija Vallo Allingu sõnas aga, et treener keelas mängijatel ajakirjanikega suhtlemise ära, kuna mitte ühtegi ajakirjanikku ei ilmunud mängujärgsele pressikonverentsile. Viimane teade tekitas meie toimetuses elevust.
Otsustasime ühiselt, et mina kirjutan mängunupu asemel Spordilehte repliigi, kus ütlen välja meie seisukoha.

Kerde vaikiv ajastu Tartu Ülikool/Rockis (EPL, 29.10.07)

Nagu lugeda võite, muutusid lugejad kommentaariumis selle arvamusloo peale väga tigedaks. Järgmiseks päeval sain TÜ akadeemilise spordiklubi juhatuse liikmelt Harry Lembergilt maili, kus täpsustas, et tegelikult olid ka Kalevi korvpallurid pressikonverentsile kutsutud, kuid neil pole kohustust sinna tulla. Ühtlasi lubas ta "Kerdega rääkida". Mina omakorda palusin, et ehk Kerde kirjutab omapoolse vastulause minu artiklile. Kirjutamise asemel otsustas Kerde mulle helistada. Ja kui esimesed kümme minuti jooksul oli ta õige emotsionaalne, siis järgmise veerandtunni jooksul jõudsime juhtunut lahata. Leppisime kokku, et mina kirjutan treeneri jutu põhjal vastulause (ehk natuke veider, ühesõnaga kirjutasin iseendale vastulauset). See ilmus teisipäevases Päevalehes.

Mängijail on õigus paarile puhkepäevale kuus (EPL, 30.10.07)

Nüüd on ülevaade konflikti olemusest antud. Kahjuks lubasin omaalgatuslikult Kerdele, et lasen tal ta vasturepliigi enne ilmumist üle vaadata. Seetõttu otsustas ta välja võtta väga palju emotsioonide najal üle huulte tulnud asju, mis oleksid valgustanud natuke tagamaid ja tähelepanu tõmmanud tegelikele probleemidele. Siin lehel tahaksin neist siiski rääkida.

Alustame algusest. Pean tunnistama, et suurt hulk vihaseid kommentaatoreid pani mu mõtlema, kas järsku ei ole neil õigus. Võibolla oleks tõesti pidanud kohal olema mängujärgsel pressikonverentsil või vastasel korral lihtsalt vaikima.

Tegelikult oli meil pühapäeval kolm varianti: kirjutada repliik, teha mänguülevaade televisioonis nähtu ja ETV kommentaaride põhjal ja/või üritada meediakeelust hoolimata kellegi kommentaare saada (selle tee valisid SL Õhtuleht ja Postimees) või panna Rocki võit piltuudisena.

Takkajärgi on mul hea meel, et valisime esimese variandi, vastasel juhul oleks probleemidest ja kitsaskohtadest rääkimata jäänud.

Niisiis...

Kas ajakirjanik peab olema mängul ja mängujärgsel pressikonverentsil?
Minu seisukoht on, et 99% juhtudest oleks see parim variant. Vaid kui lehe trükkimineku deadline sunnib takka ja võistlusareenil ei saa millegipärast lugu valmis kirjutada, on mõnikord õigem jälgida võistlust telest/netist ja võtta telefoni teel kommentaarid (muidu ei pruugi lihtsalt lõppskoorigi lehte sisse saada).
Kuid tuleb arvestada ka teisi tegureid. Antud juhul olime planeerinud korvpalliloole väga väikese mahu ja leidsime, et nii väike maht ei õigusta Tallinnast Tartusse sõitmise kulutusi nii raha kui inimressursi osas (antud pühapäeval töötasime väga väikeste jõududega). Nagu näha talitasid samamoodi ka teised väljaanded.

Üks mahatõmmatud lause Kerde vasturepliigist oli: olgem ausad ega ajakirjanikud Tartus eriti ei käi. Ühest küljest võib siit välja lugeda, et treener on ikkagi natuke solvunud, et pealinna klubi Balti liiga põhihooaja mängudel on A) käidud rohkem kohal B) antud pikemad ülevaated.

Ja tõsi ta on, et ideaalses maailmas ei tohiks olla mängu toimumiskoht mingiks lisakriteeriumiks. Kahjuks tegelikkuses on see oluline, kas mäng toimub Tallinnas või Tartus, kuhu inimest saates kaob ta toimetusest ju terveks päevaks. Inimeste ja töökäte nappus on minu meelest tõsine probleem pea igas (vähemalt trükimeedia) sporditoimetuses.

Eks päevalehed peavad mõtlema, kuidas asja parandada. Näiteks meie toimetus on pikemat aega üritanud leida inimest Tartust, kes meile poole kohaga kaastöid teeks.

Samas on käitumine "kui te pressikonverentsile ei tule, siis kommentaare ei saa" ehk pisut liiga ultimatiivne. Ka kahtlen natuke Kerde väites, et kõigile ajakirjanikele on Rocki mängureeglid teatatud. Uurides enda ja teiste lehtede korvpalliajakirjanikelt, tuli see ka neile üllatusena. Teada oli, et mängu järel toimub pressikonverents, mitte et mängijatel on soovitatud telefonikõnedele vastata. Meie toimetust ei pahandanud mitte see, et telefonile ei vastatud (tõepoolest, ka sportlastel on õigus oma eraelule), vaid see, et treener oli selle tegelikult ära keelanud kättemaksuks, et ajakirjanikud ei tulnud mängule. See meenutab natuke väljapressimist.

Kuidas siis suhestuvad sportlased ja ajakirjanikud? Ideelmaailmas võiksid nad olla võrdväärsed kolleegid. Tegemist on sümbioosiga - ajakirjanikud vajavad sportlasi, et neil oleks midagi kirjutada, sportlased aga meediat, et ala populariseerida ja sponsoreid ligi meelitada (see on üldskeem, tegelikult kohalikud staarmängijad ei tunneta meedia vajalikkust).

Üldiselt on toiduahel järgmine: sportlane lipitseb sponsorite ees, sponsorid lipitsevad ajakirjanike ees, ajakirjanikud lipitsevad sportlaste ees.

Nagu mainitud on reaalmaailmas olemas staarid, kes peavad ajakirjanikke tüütuteks tõukudeks ja samas siiski ka nurgaalade tegijad (või lihtsalt tasemelt nõrgemad klubid või noorte- või rahvaspordiga tegelejad), kes iga hinna eest üritavad ajakirjanikule pugeda, et lehte pääseda.

Kuna korvpall kuulub Eestis koos kergejõustiku, jalgpalli, suusatamise, motospordi ja ehk ka võrkpalliga nn suurte alade hulka, siis tundub, et kohati on sportlased natukene ära hellitatud.
Kui ma oma repliigis mainisin saalihokit, siis ma ei tahtnud sellega viidata, et olin samal ajal saalihoki mängul. Pigem tahtsin näidata, et on alasid, mida peaaegu mitte kunagi ei tule ükski ajakirjanik vaatama.

Igasuguse profiliiga ärimudeli juurde kuulub hea läbisaamine meediaga, teisiti see lihtsalt ei toimi.
Seega on elementaarne, et ajakirjanikele luuakse korralikud töötingimused. Ideaalses maailmas on lehe toimetuses piisavalt inimesi, et alati oleks tippklubide mängul keegi kohal. Samas on ideaalses maailmas tippklubidel pressiesindajad, kes saadavad mängijate kommentaarid pressilisti või on telefoni teel kättesaadavad.

Paraku elame me Eestis, mis on esialgu ideaalsest maailmast kaugel. On otsitud ja leitud vahendeid, kuidas süsteemi meie oludes toimima panna ja näiteks välismängude puhul ei ole reeglina lihtsalt mingit muud võimalust, kui kasutada telefoni.

Kuid liiga palju oleneb endiselt isiklikest suhetest. Kerde tunnistas, et oli pühapäeval onu 80-ndal juubelil, katsudes natukenegi puhata närve. Arvestades, et Rockil on selliseid puhkepäevi 2-3 kuus (!), on igati arusaadav, kui treener sel päeval ei soovi ajakirjanikega vestelda. Samas tunnistas Kerde, et põhjus, miks ta telefoni vastu ei võtnud, oli see, et helistati talle tundmatult numbrilt. Kui helistanud oleks Päevalehe korvpalliekspert Andrus Nilk, oleks ta tõenäoliselt vastanud. Minu arust on selline selektiivsus kuidagi juhuslik ja (parema sõna puudumisel) ebaprofessionaalne. Toon näite ajakirjaniku vabast päevast. Oletagem, et ta avastab juhuslikult internetis surfates uudise mõne Eesti sportlase kohta. Kas see on professionaalne, kui ta enne toimetuse teavitamist kaalub, kas see inimene on tema jaoks sümpaatne. A la "tema on keegi umbkeelne venelane, nagunii näevad seda uudist ise ka või kirjutame siis juba homme, kui ise tööle lähen...". Jään enda juurde: selline eelisamine on ebaprofessionaalne (mõlemat pidi) ja viib allikasõltuvuseni.

Pressikonverentsidest ja välistrepil töötamisest
Mis puudutab pressikonveretse, siis Rock on alustanud igati kiiduväärt tava, et pärast mänge pressikonverents ka korraldatakse. Ent nagu öeldud, Eesti liigas ei ole vastsmeeskonnale seal osalemine kohustuslik. Seega muutub see pigem ajakirjaniku üle irvitamiseks - tema peab laveerima kahe meeskonna vahel nagu kaamel heinakuhjade vahel. Loodan, et siin võetakse midagi ette, vastasel juhul pressikonverents ei abista ajakirjanikke, vaid takistab. Praegusel juhul toimib Kalev/Cramo mudel paremini: peaaegu kohe pärast mängu räägib treener ajakirjanikega platsi ääres, palve peale kutsutakse peale duši all käimist kohale ka huvipakkuv mängija.

Klubidelt ootaks ka, et pärast pressikonverentsi oleks loodud ajakirjanikele töötingimused. See ei ole ülepakutud soov: kui ajakirjanik peab pärast mängu sõitma toimetusse lugu kirjutama, siis röövib see ju talt väärtuslikke minuteid. Tunniajane kirjutamisaeg võib kahaneda poole lühemaks, seega A) kvaliteet langeb (ei jõua piisavalt kommentaare võtta, analüüsida, fakte kontrollida) B) ajanappust aimates planeerivad toimetused lood vastavalt väiksemaks või jäetakse sootuks ära. Nii et kirjutamiskoht ja internet (loo saatmiseks) on elementaarne, mida võiks ajakirjanikule pakkuda.

Praegusel juhul ei saa aga mitte kummagi peale kindel olla. Isiklikest kogemustest mäletan, kuidas Saku Suurhallis tuled ära kustutati ja mind välja visati. Pidin toona siis välistrepil, läptop põlvedel, artikli lõpetama. Tehtav, aga ebameeldiv.

Kokkuvõte: arenguruumi on mõlemal osapoolel
Seega tänu minu võibolla natuke liiga tulisele reageerimisele on üles kerkinud mitmed sportlaste ja meedia vahelise suhtlemise kitsaskohad. Õppida on mõlemal osapoolel. Ajakirjanikud peaksid kahtlemata rohkem käima toimetusest väljas (tsiteerides meediateadlast Tiit Hennostet: kahtlemata on kõige paremaks allikaks reporter ise!) ja ka kaugemal kui pealinn. Alati ei saa loota telefonidele või vähemalt tuleb hankida eelnev kokkulepe.

Sportlased peaksid ajakirjanikes nägema aga oma kaastöötajaid, mitte tüütut nuhtlust. Ehkki mitte otseselt ja mitte lühiajaliselt, aga siiski sõltub ju meediast sportlaste teenistus. Ja aetakse ühist asja, ehkki kui Kerde sõnadega väljendades, siis "ajakirjanike käes on pliiats, korvpalluritel pall".
Meedia boikoteerimine ei ole vahend, millega endast rohkem kirjutama pannakse. Pigem on selleks kvaliteetne mäng, mida usun, et nii Rock kui Kalev publikule (ja meediale) tänavu pakkuma hakkavad.

Klubi ja liiga ajutrust võiks aga senisest rohkem mõelda, kuidas teha paremini meediaga koostööd. Lisaks töötingimustele, on väga oluline, mis kell ja mis päeval mängud aset leiavad. Tööpäevadel tuleb leida kompromiss ajakirjanike ja pealtvaatajate huvidega: meediale sobiks võimalikult varane algusaeg, kuid kui mäng panna 8-17 tööl käivate inimeste tööajale, jääb jälle saal tühjaks.

Lõpetuseks pärl Kerdelt
Mis puudutab minu edasist läbisaamist Rocki peatreener Üllar Kerdega, siis loodan, et vahejuhtum sellele oma jälge ei jäta. Kerde ise ütles, et tema solvunud ei ole ja ka mina (ehkki jään enda seisukohale kindlaks) mõistan tema käitumist ja teatud mõttes tunnen kaasa tema olukorrale, kus tõesti tuleb väga palju ajakirjanikega suhelda.

Pean avameelselt tunnistama, et Kerde näol on minu jaoks tegemist ühe sümpaatseima korvpallitreeneriga, kuna ta on intelligentne, emotsionaalne, inimlik ja jutukas. Omadused, mis teevad allikast ajakirjaniku maiuspala.

Esmaspäevasest telefonikõnest, kus emotsionaalne Kerde esitas palju veidi naljakaid ja küsitavaid väiteid ("Nüüd peame lootma, et Balti liiga meile pressikonverentsi ärajäämise eest trahvi ei tee!" või "Meil on juba teisipäeval ees väga raske mäng - Rapla Kraft/Mööbliga" ehk tegemist on Eesti meistriliiga punase laternaga, keda võideti 42 punktiga) valisin välja ühe maiuspalaks (kahjuks noppis ta sellegi oma repliigist välja), mis täiesti irooniata sobib kirjeldama ehtkerdelikku segu tõest ja reaalsusest ning veab suunurgad ülesse:

Üldiselt usun, et suhtlen Eesti korvpallitreeneritest meediaga isegi ehk kõige rohkem. Nii et ajakirjanikud, kui teil enam millestki muust kirjutada ei ole, siis helistage mulle!